/home/sites/rulefo/public/documents/main/lisa/pidu/hingedepaev/hinge2.htm on hingedeaeg

ON HINGEDEAEG

Hingedepäev on üks vanemaid rahvakalendri tähtpäevi. Ent raske on seda kindla kuupäeva peale paika panna. Tänavu on see 2. novembril.

November on murrangu aeg. Kõigi taimede ja puude elus on enne novembrit surmahetk. Kui sel ajal toome tuppa kirsioksa, siis tema pungad ei puhke. Selleks, et puud suudaksid uuesti ellu ärgata, peavad nad pimedusest läbi minema ja külma käes näpistada saama. Kui aga mõni nädalgi külma ja pimedat on olnud, siis hakkavad taimed uuesti tärkama.

Hingedepäevaga on seotud mardi- ja kadripäev. Mardi- ja kadrisandid käivad ringi, kaasas vitsad, millega nad löövad pereliikmeid ja ütlevad: "Tooreks, terveks!". See vitsaga löömine ongi puudesse tekkinud uue elu- ja hingejõu edasiandmine inimestele. Hingedepäeva, ka mardi- ja kadripäev on aeg, mil tuleb hakata uskuma kevadesse. Tuleb mõttes käia läbi elumerest ja leida ilusad eredad unistused ning lootused.

Hingedeaeg algab mihklipäevast, mil öö ja päev on võrdseks saanud. Lõpeb aga mardipäeval. Mitmel pool Eestis on hingedeaja neljapäevad ja laupäevad sellised, kus mõeldakse kadunute hingedele. Siis kaetakse laud, lusikad aga asetatakse kausside kõrvale kummuli. Toidul lastakse nõnda tund aega seista. Seejärel pestakse nõud puhtaks. Mõnel pool on aga nii, et kui laud kaetud, läheb pere kõige vanem liige uksele ja hüüab nimepidi kõiki lahkunuid, keda ta mäletab. Kõige lõppu öeldakse: "Ja kõik need, keda me enam ei mäleta, tulge ja olge mõni aeg meiega." Niisuguse mängu kaudu tulevad endised ajad, kadunud inimesed ja nende tegemised elavatena inimeste juurde.

Hingedeaja keskel on kolletamispäev. Seda kutsutakse talveööde päevaks. Selle päeva märk meenutab natuke kuusepuud. On üks telg ja kolm oksapaari. Aga seda võib ka vaadata nagu ema, kes on sünnitamas kahte tütart. Eesti puukalendrites on see märk täiuslikumal kujul. Seal on kolme põlve järel värav ja seejärel paistab neljas. Värava taga on maaemad ja maaisad. Just nende poole peaksimegi nüüd sügise vaiksetel tundidel pöörduma, et nende kogemused ja tarkus oleksid meiega.

Mikk Sarve

jutu kirjutas üles Esne Ernits